Õigusteaduskonna cum laude lõpetanud Kertu-Liis Rannik: magistrikraad annab kindlama hääle ja suurema vastutuse, kuid loodan, et me ei unusta jääda inimesteks

Õigusteaduskonna magistriõppe cum laude lõpetanud Kertu-Liis Rannik oma kõnes magistriastme lõpuaktusel Tartu Ülikooli aulas:

Ülikool andis meile võimaluse näha lähedalt seda maailma, milles paljud meist tänaseks juba tegutsevad. Oleme kuulanud õppejõude, aga ka kohtunikke, advokaate, ametnikke ja teadlasi, kellest nii mõnegi mõttekäigud jäävad meid ilmselt veel kauaks saatma. Täna, magistrikraad käes, on meil selles maailmas kindlam hääl ja suurem vastutus. See on korraga väga põnev ja veidi hirmutav mõte.

Võlgneme suure tänu meie õppejõududele ja ülikoolile. Eesti õigusmaailm on väike ja sellel väiksusel on oma võlu. Siin ei ole õigus ainult õpikutes ja artiklites, vaid inimestes, kes seda iga päev mõtestavad ja edasi kannavad. Ülikool andis meile teadmised, aga ka meie ümber istuvad sõbrad, kaasamõtlejad, eeskujud ja inimesed, kelle poole julgeme ka edaspidi küsimustega pöörduda.

Eriti ilus on lõpetada täna koos nendega, kes lõpetasid teaduskonna viiskümmend aastat tagasi. Teie kohalolu meenutab meile, et õigusharidus ei ole ainult üks lõppenud õppeaste ega rida elulookirjelduses. See on elav side ülikooli ja inimestega ning loodetavasti miski, mille tähendust mõistame aastatega aina paremini.

Kertu-Liis Ranniku täispikk kõne magistriõppe aktusel viibijatele 19. juunil 2026 Tartu Ülikooli aulas:

Lugupeetud rektor, õigusteaduskonna direktor, õppejõud, külalised ja kallid lõpetajad!

Õigusteaduskonnas õppides harjub üliõpilane üsna kiiresti sellega, et peaaegu igale küsimusele saab vastata „sõltub“: sõltub asjaoludest, sõltub normi eesmärgist, sõltub tõlgendusest, ja vahel sõltub ka sellest, kas enne seminari jõuab läbi lugeda rohkem kui kaasuse teksti.

Aga täna on vähemalt üks asi kindel: me lõpetame.

Oleme jõudnud siia eri õppekavadelt, erinevate elurütmide keskelt, kuid täna oleme siin aulas kõik sama verstaposti juures. Selles hetkes võib tunda korraga kergendust, tänulikkust ja uhkust – mitte ainult diplomi üle, vaid ka selle üle, mida oleme selleni jõudmiseks ära teinud.

Õigusteaduskonnas ei õpetatud meile üksnes paragrahve, vaid mõtlemise viisi: siin õpetati küsima, kahtlema, põhjendama ja taluma hetke, kui esialgu üsna enesekindel vastus laguneb esimese täpsustava küsimuse peale koost. Meile õpetati, et täpsus ei ole väiklus, kahtlus ei ole nõrkus ja vastus „sõltub“ ei ole vastusest kõrvalehiilimine. Samas tuleb tunnistada, et väljaspool õigusringkondi ei võeta seda vastust alati sama suure tänulikkusega vastu.

Image

Ülikool andis meile võimaluse näha lähedalt seda maailma, milles paljud meist tänaseks juba tegutsevad. Oleme kuulanud õppejõude, aga ka kohtunikke, advokaate, ametnikke ja teadlasi, kellest nii mõnegi mõttekäigud jäävad meid ilmselt veel kauaks saatma. Täna, magistrikraad käes, on meil selles maailmas kindlam hääl ja suurem vastutus. See on korraga väga põnev ja veidi hirmutav mõte.

Mulle jäi hiljuti kõrva Villu Kõve ütlus, et vajame rohkem julgust katsetada, eksida ja sellest õppida. Ta rääkis küll kohtusüsteemist, aga see mõte sobib hästi ka tänasesse päeva. Õigus õpetab meid riske märkama. Mitte selleks, et igast riskist eemale hoida, vaid selleks, et julgeda targemalt tegutseda. Me ei pea praegu veel teadma, kas meist saavad kohtunikud, advokaadid, prokurörid või inimesed, kelle nime nähes hakatakse Delfi portaalis vaidlema, kas tegemist on uue Carri Ginteri või Ivo Pilvinguga. Piisab, kui meil on julgust alustada ja tarkust edasi õppida.

Kõige selle juures loodan, et me ei unusta jääda inimesteks. Õigus tundub kohati väga tehniline: sätted, tähtajad ja menetlusnormid. Aga õiguse taga on alati inimesed – need, kes vajavad selgust, kaitset või lihtsalt kedagi, kes võtaks nende muret tõsiselt, seda küll kõigest 250 euro eest tunnis. Hea jurist ei ole see, kes tunneb ainult normi. Hea jurist on see, kes mäletab, miks on norm olemas.

Selle kõige eest võlgneme suure tänu meie õppejõududele ja ülikoolile. Eesti õigusmaailm on väike ja sellel väiksusel on oma võlu. Siin ei ole õigus ainult õpikutes ja artiklites, vaid inimestes, kes seda iga päev mõtestavad ja edasi kannavad. Ülikool andis meile teadmised, aga ka meie ümber istuvad sõbrad, kaasamõtlejad, eeskujud ja inimesed, kelle poole julgeme ka edaspidi küsimustega pöörduda.

Aitäh ka meie peredele, sõpradele ja lähedastele. Te ei pruukinud alati aru saada kõigist sõnadest ja keerulistest lausekonstruktsioonidest, mida õigusteaduskond meid ka argikeeles kasutama harjutas, aga te saite aru meist: sellest, millal kuulata, millal julgustada ja millal tuletada meelde, et maailm ei lõpe ühe eksami ega tähtajaga.

Eriti ilus on lõpetada täna koos nendega, kes lõpetasid teaduskonna viiskümmend aastat tagasi. Teie kohalolu meenutab meile, et õigusharidus ei ole ainult üks lõppenud õppeaste ega rida elulookirjelduses. See on elav side ülikooli ja inimestega ning loodetavasti miski, mille tähendust mõistame aastatega aina paremini.

Head lõpetajad, soovin meile, et jääksime uudishimulikuks, teeksime seda, mis toob rõõmu ja paneb silma särama! Kui kohtume kuue aasta pärast Tartu Ülikooli 400. sünnipäeval, siis loodetavasti inimestena, kes on selle haridusega midagi head peale hakanud.

Head lõpetajad, armas Tartu Ülikool, aitäh! Elagu meie ja elagu Eesti!