Pierre Thévenin kaitseb doktoritööd „Soviet and Russian approach to the law of the sea: liberalism and local resistance“

9. detsembril kell 10.00 kaitseb Pierre Thévenin õigusteaduse erialal doktoritööd „Soviet and Russian approach to the law of the sea: liberalism and local resistance („Nõukogude Liidu ja Venemaa käsitus mereõigusest: liberalism ja kohalik vastupanu“).

Juhendaja: 
professor Lauri Mälksoo, Tartu Ülikool

Oponent:
professor Erik Franckx, Vrije Universiteit Brussel (Belgia)

Kokkuvõte
Käesoleva doktoritöö eesmärk on analüüsida Nõukogude ja Venemaa mereõiguse käsitust iseloomustavaid tunnuseid. Täpsemalt püütakse selgitada, kuidas mereõigust tänapäeva Venemaal kasutatakse ja mõistetakse ning kuidas seda mõisteti Nõukogude Liidus kui Venemaa õiguseellases riigis. Väitekirjas käsitletakse ajavahemikku alates 1960. aastate lõpust, mil NSV Liit sai mõjukaks mereriigiks, kuni 2022. aastani ning analüüsitakse Nõukogude ja Venemaa käsitust mereõigusest läbi aja ja ruumi prisma.
Allpool on esitatud uurimisprojekti põhijäreldused, millest ilmneb Moskva keerukas ja puhuti vastuoluline lähenemine mereõigusele.
Doktoritöö esimene järeldus ütleb, et vaatlusalusel perioodil sai Nõukogude Liidust liberaalset mereõiguse käsitust pooldav mereriik, ja sama kehtib jätkuvalt Venemaa kohta. Liberaalse käsituse keskmes on püüd kaitsta avamerevabadust ning vaba juurdepääsu merevaradele. Seda järeldust kinnitab Moskva hoiak 1982. aasta mereõiguse konventsiooni läbirääkimiste ajal ning samuti praegu toimuvatel läbirääkimistel, mille eesmärk on võtta vastu rahvusvaheliselt siduv dokument väljaspool riikide jurisdiktsiooni asuvate alade elurikkuse kaitse kohta. Moskva liberaalseid kalduvusi kinnitab ka Venemaa merepiiridel kehtestatud ühisrežiimide analüüs. Väitekirja teine järeldus lisab esimest täpsustavaid nüansse. Sellest ilmneb, et Nõukogude Liidu ja Venemaa käsitus mereõigusest ei ole järjekindlalt liberaalne. Kui Nõukogude Liit ja Venemaa on pidanud mõnda merd ajalooliselt endale kuuluvaks (see kehtib Arktika merede ning viimasel ajal ka Aasovi mere kohta), üritab Moskva mereõiguse konventsioonist mööda minnes seal endale rohkem õigusi saada. Selleks püüab Venemaa valitsus või selle doktriin õigustada ajaloolistel argumentidel põhinevaid erandrežiime. Samas on oluline märkida, et Moskva vastuseis mereõiguse konventsioonile on seni piirdunud vaid nende kahe piirkonnaga ning selle märkimisväärne laienemine ja üldiseks muutumine ei ole tõenäoline. 1982. aasta mereõiguse konventsiooni liberaalne vaim, mida Moskva aitas 1960. ja 1970. aastatel kujundada, vastab endiselt Venemaa huvidele merel.