2. septembril 2026 kaitseb Mirjam Vili õigusteaduse erialal doktoritööd „NEC-direktiivist tulenev saasteaine heite riiklik summaarne piirkogus paiksest heiteallikast väljutatava saasteaine heitkoguse piiramise alusena“.
Juhendajad:
kaasprofessor Ivo Pilving, Tartu Ülikool
kaasprofessor Hannes Veinla †, Tartu Ülikool
Oponendid:
professor Gerd Winter, Bremeni Ülikool
PhD Mait Laaring, Tallinna Halduskohus
Kokkuvõte
Kliimamuutuste kontekstis on laialt teada, et riigid peavad vähendama kasvuhoonegaaside heitkoguseid. Vähem teatakse aga seda, et ka õhusaaste puhul kehtivad sarnased põhimõtted. Nimelt on teatud saasteainetele kehtestatud riiklikud piirkogused, mille täitmise eest riigid vastutavad. Need kohustused tulenevad Euroopa Liidu ja rahvusvahelisest õigusest ning nende eesmärk on kaitsta nii inimeste tervist kui ka keskkonda. Neid saasteaineid paisatakse õhku väga erinevatest allikatest, näiteks tööstusest, energiasektorist, põllumajandusest ja transpordist. Seetõttu ei piisa üksikute allikate reguleerimisest – riik peab vaatama kogu pilti tervikuna. Selleks tuleb kujundada regulatsioon, mis tagab, et heide väheneb kõigi allikate peale kokku. Üheks oluliseks heiteallikate rühmaks on paiksed heiteallikad, nagu tehased ja suuremad tootmisüksused. Eestis kehtib nende suhtes reegel: kui uue tegevuse lubamine tooks kaasa riikliku koguheite piiri ületamise, tuleb keskkonnaloa andmisest keelduda. See aitab ühest küljest tagada seda, et riik täidab oma kohustusi, teisest küljest muudab süsteemi üsna jäigaks, sest ei võimalda alati arvesse võtta konkreetse juhtumi eripära. Alternatiivina on võimalik määrata paiksetele heiteallikatele eraldi kogupiir ning jagada lubatud heitkogus nende vahel ära. Selline lahendus aitab kindlamalt saavutada heite vähendamise eesmärke, kuid on samas keerukas, kuna nõuab piiratud ressursi õiglast ja tõhusat jaotamist nii riigi kui ka ettevõtjate jaoks. Kolmas võimalus on käsitleda riikliku heite kogupiiri ületamist keskkonnaohuna. See võimaldab paindlikumat lähenemist, kus iga juhtumit hinnatakse eraldi. Kuigi keskkonnaohtu tuleb üldjuhul vältida, võib teatud juhtudel sellist tegevust lubada, kui selleks on ülekaalukas avalik huvi, puudub mõistlik alternatiiv ning keskkonnamõju vähendamiseks on rakendatud vajalikud meetmed.
