Bakalaureuseõppe lõpetanud Siim Pärss: õigusteaduskond õpetas meid mõtlema

Õigusteaduskonna lõpetanud Siim Pärss oma kõnes bakalaureuseõppe lõpuaktusel Tartu Ülikooli aulas::

Aitäh meie õppejõududele, kes ei õpetanud meile ainult seda, mis on õige vastus, vaid ka seda, kuidas õigesti küsida. Aitäh, et te nõudsite täpsust. Aitäh, et te ei leppinud alati esimese vastusega. Aitäh ka nende seminariküsimuste eest, mille järel tekkis auditooriumis korraks väga sügav ja kollektiivne vaikus. Tagantjärele vaadates olid need vajalikud hetked.

Aitäh meie lähedastele. Te olete näinud bakalaureusekraadi seda poolt, mis tavaliselt aktusepildile ei mahu: väsimust, pinget, hiliseid õhtuid, eksamieelset keskendumist ja vahel ka täiesti põhjendamatut ärritust küsimuse peale „Kas sul on palju õppida?“. Aitäh, et te olite olemas ka siis, kui meie olime olemas ainult füüsiliselt, aga vaimselt jooksutasime peas haldusakti asendustäitmise skeemi.

Ja aitäh meie kursusekaaslastele. Selle teekonna tegime eriliseks meie ise. Meie, kellega sai enne eksamit materjale vahetada. Meie, kes oskasime üksteisele seletada reaalservituutide olemust. Meie, kellega saime pärast rasket seminari naerda. Meie, kellega koos tekkis tunne, et me ei pea seda kõike üksi tegema.

Siim Pärsi täispikk kõne bakalaureuseõppe lõpuaktusel viibijatele 16. juunil 2026 Tartu Ülikooli aulas:

Austatud dekaan kaasprofessor Margit Keller, õigusteaduskonna direktor külalisprofessor Priit Pikamäe, õppejõud, külalised ja meie, lõpetajad!

Kui juuratudeng viksviisakalt kolm aastat tagasi alma mater’isse jõudis, oli tal põhimõte „Kohustustehingu kehtivus ei sõltu käsutustehingu kehtivusest“ juba omandatud. Säärane põlvest põlve kanduv juurafolkloor on meiesugustele tähenärijatest juristidele paras luuletus jõulupaki lunastamiseks.

Tänane kaunis juunikuu teisipäev on paslik sisekaemuseks. Võta tänasest päevast hetk sulgeda silmad, meenutada oma esimest ja viimast ülikoolipäeva. On, mille üle uhkust tunda, kas pole? Oleme üheskoos sammunud punktist „Kuidas klaviatuuril paragrahvimärki teha?“ punkti „Virtuaalsel kujul tehtud osade müügitehingu käsutuse tühisuse korral kohaldame analoogia korras kinnistusraamatu ebaõige kande parandamise sätet“. Täiesti lootusetuna tunduvast regulatsioonirägastikust, milleks oli algusaastal TsÜS, VÕS ja PS, oleme jõudnud tänasesse, kus ujuma õppimine võtab veel aega, kuid mitte teadmiste puudumise pärast, vaid uue kujundusega Riigi Teataja tõttu.

Neid tagasivaatavaid mõtteid kirja pannes meenus mulle möödunudsügisene vestlus kursakaaslasega. See kõlas umbes nii: „VÕS § 186 p 2 VS lõppemise alus ja TA VÕS 197 järgi. – Mhm, ja ÕKV-na KHN.“ Mittejuristile kõlab see värdkeelena – möönan, et põhjendatult, meie aga mõistsime teineteist täpselt.

Tegelikult õpetas õigusteaduskond meile midagi palju enamat kui paragrahve tundma ja värdkeeles häälitsema. See õpetas mõtlema.

Me õppisime küsima, kas väide ikka peab paika. Me õppisime märkama erandeid. Me õppisime, et vastus „oleneb“ ei ole vastuse eest põgenemine, vaid mõnikord kõige ausam vastus üldse. Me õppisime, et hea jurist ei ole see, kes räägib kõige keerulisemalt, vaid see, kes suudab keerulise mõtte kõige selgemaks teha. Ja võib-olla kõige olulisem on teadmine, et õigusteaduses ei ole sõnad kunagi lihtsalt sõnad. Sõnad võivad anda õiguse, panna kohustuse ja muuta kellegi elu.

Sellepärast on õigusteaduse õppimine omamoodi vastutuse õppimine.

Bakalaureuseõppe jooksul on olnud hetki, kus see vastutus tundus väga kauge. Näiteks siis, kui kõige suurem õigusküsimus oli, mitu tundi enne eksamit on veel võimalik kogu aine omandada. Või siis, kui Riigikohtu lahendit lugedes sai esimese kolme lehekülje järel selgeks ainult see, et tuleb uuesti alustada.

Aga just neis olukordades me arenesimegi. Teaduskond on meid õpetanud mitte liiga kiiresti järeldama. Mitte liiga enesekindlalt arvama. Mitte unustama, et iga kaasuse, normi ja vaidluse taga on alati (!) päris inimesed.

Täna on õigeim aeg öelda aitäh.

Aitäh meie õppejõududele, kes ei õpetanud meile ainult seda, mis on õige vastus, vaid ka seda, kuidas õigesti küsida. Aitäh, et te nõudsite täpsust. Aitäh, et te ei leppinud alati esimese vastusega. Aitäh ka nende seminariküsimuste eest, mille järel tekkis auditooriumis korraks väga sügav ja kollektiivne vaikus. Tagantjärele vaadates olid need vajalikud hetked.

Aitäh meie lähedastele. Te olete näinud bakalaureusekraadi seda poolt, mis tavaliselt aktusepildile ei mahu: väsimust, pinget, hiliseid õhtuid, eksamieelset keskendumist ja vahel ka täiesti põhjendamatut ärritust küsimuse peale „Kas sul on palju õppida?“. Aitäh, et te olite olemas ka siis, kui meie olime olemas ainult füüsiliselt, aga vaimselt jooksutasime peas haldusakti asendustäitmise skeemi.

Ja aitäh meie kursusekaaslastele. Selle teekonna tegime eriliseks meie ise. Meie, kellega sai enne eksamit materjale vahetada. Meie, kes oskasime üksteisele seletada reaalservituutide olemust. Meie, kellega saime pärast rasket seminari naerda. Meie, kellega koos tekkis tunne, et me ei pea seda kõike üksi tegema.

Täna lõpetame bakalaureuseõpingud, aga ei lõpeta õppimist. Õiguses vist ei olegi sellist hetke, kus saab öelda, et nüüd on kõik selge. Ühiskond muutub, probleemid muutuvad, normid muutuvad – ja koos nendega peab muutuma ka juristi arusaam oma ülesandest.

Inimloomusevastaselt peame selja sirgu lööma ja pea püsti tõstma, sest meie oleme need, kelle otsa Eesti ühiskond tulevikus vaatab. Ärgem kartkem avaldada arvamust ühiskondlikel teemadel ja võtta vastutust muuta elu paremaks nii kodukamaral kui ka mujal, sest maailm ei ole veel valmis ja meil on siin veel palju teha.

Palju õnne ja edu meile. Aitäh!

Image