Bakalaureuseõppe lõpetanud Siim Reineberg: heitke pilk inimesele, kelle kõrvale olete otsustanud siin saalis istuda

Õigusteaduskonna bakalaureuseõppe lõpetanud Siim Reineberg oma kõnes bakalaureuseõppe lõpuaktusel Tartu Ülikooli aulas:

tänan õppejõude, kes leidsid aega ja jaksu muuta õppeained põnevaks ning kergemini omandatavaks, tihtipeale oma põhitöö arvelt või kõrvalt. Tänan ka seltse, korpe, tudengiorganisatsioone ja harjutuskohtu algatusi, mis on rikastanud meie akadeemilist teed nii ülikoolis kui ka sellest väljaspool, lisades iga tudengi ellu isikupärast värvi.

Samuti tahan tänada sõpru, kes olid meile toeks selles omamoodi veidras kolmeaastases juristiks sirgumise kaoses, olgu nad siis meie endi kursuselt või mujalt. Võtke see hetk ja mõelge korra.

Heitke pilk inimesele, kelle kõrvale olete otsustanud siin saalis istuda. Nemad on inimesed, kelle olulisus kipub küll vahel klišeena unustuse hõlma vajuma, kuid ilma naljata – nemad olid lõpuks need, kes kuulasid meie kurtmist, kui õpingud meile parajasti kohta kätte näitasid. Nad aitasid meil hoida raskematel hetkedel kaht jalga maa peal.

Siim Reinebergi täispikk kõne bakalaureuseastme lõpetajate Tartu aktusel viibijatele 16. juunil 2025 Tartu Ülikooli aulas:

Lugupeetud õigusteaduskonna direktor, juhtkond, õppejõud ja külalised!

Head bakalaureuseüliõpilastest lõpetajad, kes te olete veel viimaseid hetki minu kaasteelised!

Kuna tean, et januse inimese ja kaevu vahele jääv januse silmis eriti palju tähelepanu ei vääri, siis hoian oma pöördumise pigem lühida, kuivõrd näen siin saalis umbes sada kahtkümmet „janust“ tudengit, kes sooviks juba hea meelega enda diplomiga valgete sammaste ees pilti teha.

Aga enne veel, sina, kes sa seal istud – kas oleksid end kolm aastat tagasi siin näinud? Võibolla oleksid, aga võibolla pole sulle ikka veel tõsimeeli kohale jõudnud, et sa üldse Tartu Ülikooli õigusteaduskonnas õpid?

Miks üldse tuli keegi meist juurat õppima? Üks ehk teadis juba lasteaias, et temast saab õigluse eest võitlev advokaat. Teine ehk vaatas gümnaasiumis liiga entusiastlikult sarja „Suits“. Mõni tuli ehk üldse sellepärast, et juura tundus lihtsalt tema vanemate suunavate karjäärivalikute seast meeldivam kui kuus aastat arstiõpet.

Olgu põhjus milline tahes, õppima me jõudsime ning nagu kord ja kohus, hakkasime seadust pähe tuupima, või noh … Võibolla siiski mitte päris.

Need kolm aastat ülikoolis möödusid kui linnulennul. Need möödusid enne, kui suutsime endale päriselt lõpuni selgeks teha, mis on vahet suurel ja väikesel kahju hüvitamise nõudel. Need möödusid tehes lugematuid rühmatöid, kus EI saanud ise enda grupiliikmeid valida. Need said läbi ilma, et oleksime kunagi pidanud halduse eksamil põhiseaduspärasuse kontrolli tegema.

Hoolimata kõigest sellest möödusid need kolm aastat vist peaasjalikult segaduse ja maailmamõistmise vahelisel piirimail jalutades. Õigusteaduse õppimine ajas meid kohati segadusse ja tekitas frustratsiooni, aga tõi ellu värskendavat kontrasti ning aitas näha, miks on meie maailm kohati selline, nagu see on, meeldis see vaatepilt siis meile või mitte. Aga hei, mõistmine on pool teekonnast muutuste suunas!

Nüüd oleme aga siin saalis, kaasas kamaluga lõbusaid ja valusaid kogemusi ning hulk maailma kohta tekkinud küsimusi.

Puhtalt siia jõudmisel, kõrghariduse saamise teel on meile toeks olnud erinevad inimesed, aga ka asjad ja kohad: näiteks mugavalt tarbitavad kofeiinijoogid ja kaua avatud õppehooned, kohvikud või raamatukogud. Olgu, mis on – tahan siinkohal võtta hetke, et alustuseks tänada neid õppejõude, kes leidsid aega ja jaksu muuta õppeained põnevaks ning kergemini omandatavaks, tihtipeale oma põhitöö arvelt või kõrvalt. Tahan avaldada tänu ka seltsidele, korpidele, tudengiorganisatsioonidele ja harjutuskohtu algatustele. Need on rikastanud meie akadeemilist teed nii ülikoolis kui ka sellest väljaspool, lisades iga tudengi ellu isikupärast värvi.

Samuti tahan tänada sõpru, kes olid meile toeks selles omamoodi veidras kolmeaastases juristiks sirgumise kaoses, olgu nad siis meie endi kursuselt või mujalt. Võtke see hetk ja mõelge korra. Heitke pilk inimesele, kelle kõrvale olete otsustanud siin saalis istuda. Nemad on inimesed, kelle olulisus kipub küll vahel klišeena unustuse hõlma vajuma, kuid ilma naljata – nemad olid lõpuks need, kes kuulasid meie kurtmist, kui õpingud meile parajasti kohta kätte näitasid. Nad aitasid meil hoida raskematel hetkedel kaht jalga maa peal.

Enne kui selle üürikese kõneluse vaikselt kokku tõmban, pean vist siiski tooma sisse veel natukene klišeed – see on ju ikkagi lõpuaktuse kõne. Peaksin vähemalt proovima anda teile edasi mingi inspireeriva mõttetera, mis ehk julgustab ja lohutab teid või annab võimaluse oma sõpradega hiljem lõpetamist tähistades minu üle veidi nalja teha.

Meid on siin päris palju – kokku sada kakskümmend kolm lõpetajat nii Tartust kui ka Tallinnast. Väga keeruline on puudutada sedavõrd palju inimesi ühe konkreetse mõttega, leida see ühine joon kõigi vahel, kes praegu siin saalis istuvad ning põhjendatult juba oma diplomi järgi kibelevad.

Aga võibolla see ongi see, mis meid omamoodi ühendab – et oleme kõik sedavõrd erinevad, erisuguste sihtidega, erineva taustaga ja täiesti erinevatel põhjustel õpinguid alustanud. Sest praegusel hetkel siin saalis istudes valdab meid vastandlikus koosmõjus see kergendav pingelangus, aga samas ka hirm küsimuse ees „Mis siis nüüd?“. Tegelikult ei loe mitte miski muu kui see, et me praegu siin oleme. Pole oluline, miks keegi meist õigusteaduskonda tuli, pole oluline, kas jätkame õpinguid või mitte. Ka see pole tähtis, mis oli lõpuks see kandev jõud, mis meid siia tõi. Võtame seda hetke kui kinnitust endale, et vahet ei ole, milline on olukord – me oleme suutnud midagi ära teha, luua endale väärtust, saanud hakkama millegagi, mis nõudis kannatust ja vaeva. Ja see ongi see, mis meid kõiki ühendab, vähemalt baastasemel.

Lõpetaksin selle ühe meie õppejõu üllatuslikult inspireeriva väljaütlemisega: „Maailm ei ole veel valmis, teil on ka siin veel midagi teha“.

Seega soovin edu kõigile, kes jätkavad oma teekonda õigusteaduskonnas, ja ka neile, kes viivad need kolme aasta jooksul Tartu Ülikoolis omandatud teadmised muudes valdkondades üle Eesti ja maailma laiali. Nagu öeldud sai – praegusel hetkel olete te kõik võrdselt asjalikud suslikud, kellel on selles mittetäielikus maailmas veel midagi teha!

Aitäh!