Euroopa doktorantide päev 2026: õigusteaduse doktorant Diana Kõmmus

Euroopa doktorantide päeva puhul tutvustame meie doktorantide tegemisi! Palusime Tartu Ülikooli õigusteaduskonna doktorandil ja karistusõiguse nooremteaduril Diana Kõmmusel rääkida lähemalt oma doktoriõpingutest ja teadustööst.

„Doktorantuuri jooksul õpitu väärtust on raske sõnadesse panna. Mida rohkem loen, mõtlen ja kirjutan, seda selgemalt tajun, kui vähe ma tegelikult tean ja kui kergesti võivad piiratud teadmiste põhjal sündida ekslikud hinnangud. Samal ajal olen mõistnud, et katsetamine ja eksimine ongi õppimise vajalik osa.“

Milline on Sinu doktorandi uurimistöö teema?

Millal peaks patsiendi surma või raske tervisekahjustuse põhjustamine ettevaatamatusest meditsiinis olema kuriteona karistatav.

Milline võiks olla selle võimalik mõju?

Kui tööd kirjutama asusin, siis pidasin selle sihtrühmaks inimesi, kes tegelevad kriminaaljustiitssüsteemis seda laadi süütegude menetlemisega. Tänaseks olen aru saanud, et nii teema ise kui ka töö potentsiaalne lugejaskond on märksa laiem.

• Esiteks ei olnud mul kirjutama asudes aimugi, kui laiaulatusliku probleemiga on tegemist – USAs näiteks on ravivigu peetud lausa kolmandaks surma põhjuseks südamehaiguste ja vähi järel.

• Teiseks ei osanud ma ette näha, kui palju kokkupuuteid on sellel küsimusel teiste teadusarudega juura kõrval.

See annab lootust, et töö võimalik mõju ei piirdu üksnes õigusteadusliku aruteluga, vaid võib aidata kaasa ka laiemale mõttevahetusele selle üle, kuidas ravivigu ennetada ja kuidas ühiskonnana neile reageerida.

Image

Kuidas on doktorantuur Sinu ootustele vastanud?

Kuna minu võrdluspunktiks olid tuttavad, kes olid doktorantuuri läbinud vana süsteemi järgi, kus doktorant ei olnud ülikooli töötaja, siis ei kujutanud ma alguses päris täpselt ette, milline see teekond olema saab. Olin isegi veidi pettunud, et doktoritööd ei olnud enam võimalik teha n-ö hobikorras, mistõttu valisin alustuseks kõige väiksema võimaliku koormuse ehk 0,5 kohta.

Paari aasta jooksul sain aga aru, et selline lahendus, kus läbin doktorantuuri teise töö kõrvalt, mulle ei sobi, ning tänaseks olen täiskohaga doktorant. Doktorantuur on tegelikult midagi palju enamat kui ühe monograafia või mõne teadusartikli kirjutamine. Sama olulised on seminarid, koolitused ja akadeemiline töökeskkond laiemalt.

Kui üritasin doktorantuuri läbida põhitöö kõrvalt, tähendas see enamasti seda, et huvitavate kutsete ja võimaluste puhul ei olnud mul võimalik osaleda. Mul oli pidevalt tunne, et jään väga paljust ilma, sest püüan ennast kahe töö vahel jagada. Mingil hetkel tuli teha valik ning see otsus oli lihtne – doktorantuur võitis.

Kõige positiivsemalt on mind tegelikult üllatanud see, kui tõsiseks on osutunud lubadus, et doktorant on ülikooli töötaja. Tunnen tõesti, et minust on saanud õigusteaduskonna ja eriti muidugi karistusõiguse osakonna täieõiguslik liige ning keeruline oleks soovida endale targemaid ja toredamaid kolleege.

Millist väärtust Sa doktorantuuris näed?

Mulle meeldib mõte, et doktorantuur ei ole mitte viimane aste minu haridusteel, vaid esimene samm teadlaseks saamisel. Asjadele selle nurga alt vaatamine mõjub ühtaegu nii inspireerivalt kui ka lohutavalt. Esiteks annab see kogu protsessile selgema ja tähendusrikkama eesmärgi. Teisalt aitab see üle saada ebarealistlikust ootusest, nagu peaksin nüüd kirjutama oma elu kõige targema teksti ja lahendama kõik maailma mured enda valitud valdkonnas.

Seda kõike, mida olen doktorantuuri käigus õppinud on võimatu sõnadesse panna, aga kõige olulisem õppetund on ehk olnud arusaam, et mida rohkem ma loen, mõtlen ja kirjutan, seda enam tajun, kui vähe ma tegelikult tean. Samal ajal olen aga õppinud ka seda, kui vajalik selline katsetamine ja eksimine tegelikult on.

Aga muidugi on juba omaette suur väärtus seegi, et keegi on valmis maksma sulle palka selle eest, et saad rahulikult ja süvitsi tegeleda teemaga, mis sind kõige rohkem huvitab.

Kus Sa end doktorikraadiga tegutsemas näeks?

Minu jaoks on alati olnud oluline töötada seal, kus minu teadmistest ja oskustest on kasu ning kus töö pakub piisavalt põnevust ja mõttevabadust. See soov ei ole muutunud, kuid üha enam olen hakanud mõtlema, et mistahes muud karjääriväljakutsed ei peaks tähendama täielikku eemaldumist ülikoolist.

Arvestades, kui palju ülikool doktorantidesse aastate jooksul investeerib, tunduks ressursi raiskamisena, kui inimesed, kelle arengusse ja akadeemilisse kujunemisse on nii palju panustatud, kaoksid pärast kraadi omandamist ülikooli jaoks täielikult.

Soovime õigusteaduskonna poolt Dianale palju edu, sihikindlust ja nobedat sulge oma uurimistöö kirjutamisel!