Magistriõppe cum laude lõpetanud Ann Viirmaa: akadeemiline vabadus on väärtus, mille säilimine sõltub meist endist

Õigusteaduskonna magistriõppe cum laude lõpetanud Ann Viirmaa oma kõnes magistriastme lõpuaktusel Tartu Ülikooli aulas:

Akadeemiline vabadus ei ole midagi iseenesestmõistetavat. Väikese riigi rahvana peame endale aru andma, et akadeemiline vabadus on väärtus, mille säilimine sõltub meist endist. Sestap on oluline, et värskete lõpetajatena teadvustaksime meile osaks saanud privileegi ning panustaksime sellesse, et ka tulevastel tudengitel oleks võimalik vabalt mõelda, kahelda ja küsida.

Ann Viirmaa kõne magistriastme aktusel viibijatele 17. juunil 2025 Tartu Ülikooli aulas:

Austatud rektor! Lugupeetud külalised ja hea ülikoolipere! Armsad lõpetajad!

Täna paneme punkti – või vähemalt koma – meie ühisele õigusteekonnale ning eluetapile, mille väärtust on raske üle hinnata. Otsus astuda ülikooli, et end aastateks õigusõpingutele pühendada, on juba iseenesest tunnustust väärt. Mistahes muul erialal õppides ei oleks me ju pidanud keskkonnaõiguse kordamisküsimuste vastuseid meelde jätma ega renvoi’st rahvusvahelises eraõiguses aru saama. Üleüldse oleksime võinud pea ees tööellu sukelduda või mööda maailma ringi rännata. Kuid me otsustasime end sellest hoolimata õigusteaduskonnas proovile panna ja oleme täna õigusteaduse magistrikraadi väärilised.

Iseendi üle tuntava rõõmu ja uhkuse kõrval on meie hinges ka tänulikkus. Sügav kummardus kõikidele õigusteaduskonna õppejõududele, seminarijuhendajatele, õppekorraldusspetsialistidele ja tugitöötajatele, kes te olete meie eest hoolt kandnud ning meile oma aega pühendanud. See, et tegelete õppetööga sageli muude töökohustuste kõrvalt, ei jää meile märkamata. Näeme, et teete oma tööd südame ja pühendumusega ning hindame seda tegelikult rohkem, kui sõnadesse oskame panna.

Tänu ja tunnustust väärivad ka kõikide lõpetajate pere- ja sõpruskonnad. Teil on meie õpingutes olnud sageli ehk märkamatuks jääv, kuid igal juhul märkimisväärne osa – olgu selleks julgustavad sõnad keset pingelist eksamisessiooni, kaasa pakitud kodused toidud, toetus üüriarvete maksmisel või lihtsalt teie vaikne, kuid vankumatu kohalolu. See võib kõlada küll klišeena, aga ilma teieta oleks selle teekonna läbimine olnud kordades keerulisem, kui mitte sootuks võimatu.

Head kaaslõpetajaid! Aitäh teile, et muutsite meeleolukaks nii akadeemilised arutelud klassiruumides kui ka natukene vähem akadeemilised toimetused Pirogovi pargis ja Rüütli tänaval. Te mitte ainult ei aidanud üle elada kõige väsitavamaid loengupäevi ja unevõlas eksamiteks õppimist, vaid muutsite kõik need hetked ka nauditavaks. Tänu teile võin juba täna öelda, et ülikooliaeg jääb mu südamesse elu ühe ilusaima peatükina.

Head kuulajad! Praeguses maailmas ei tohi me ülikooliperena unustada, kui suur väärtus peitub selles, et saame õppida, õpetada ning viljeleda õigusteadust oma emakeeles ja vabas Eestis, akadeemilist vabadust austavas keskkonnas. See on privileeg. Just akadeemiline vabadus loob haridusele väärtuse, andes meile ruumi kahelda, vaielda, olla kriitiline ja esitada küsimusi. Meid üliõpilastena ei õpetatud pelgalt õppejõuga kaasa noogutama, vaid julgustati arutlema, uurima ja iseseisvaid seisukohti kujundama. Milline õnn on õppida sellises riigis ja sellisel erialal, kus õppejõuga mittenõustumine viib kiidusõnade, mitte kulmukortsutuseni. Eelnev kehtib muidugi eeldusel, et eriarvamus tugineb asjaolude igakülgsele hindamisele ja on piisavalt põhjendatud. Kuigi kahe juristi peale kipub tihtipeale kujunema kolm arvamust, siis just see meid õigusteaduses edasi viibki!

Akadeemiline vabadus ei ole midagi iseenesestmõistetavat. Väikese riigi rahvana peame endale aru andma, et akadeemiline vabadus on väärtus, mille säilimine sõltub meist endist. Sestap on oluline, et värskete lõpetajatena teadvustaksime meile osaks saanud privileegi ning panustaksime sellesse, et ka tulevastel tudengitel oleks võimalik vabalt mõelda, kahelda ja küsida. Häid lektoreid, seminarijuhendajaid, hariduse edendajaid ja toetajaid ning ühiskondlikult kaasamõtlevaid õigusteadlasi ei ole kunagi liiga palju.

Oma mõtete kokkupõimimiseks võtan appi emeriitprofessor Raul Naritsa õpetussõnad: „Õigus peab olema heade ja õiglaste korrareeglite maailm. Huvide ja väärtuste tasakaalustamise kunst, mitte reeglite mehaaniline käsitlemine.“ Soovin, et igaüks meist leiaks endas julguse seista selle eest, mis on hea ja õiglane, ning ei jääks pelgalt mehaaniliseks mutriks õigusmaailma hammasrataste vahel.

Aitäh ja ärme võõraks jää!