Õigusüliõpilane Patricia Suimets: „Kuidas ma välismaale õppima läksin?“

Mina olen Patricia, õpin Tartu Ülikoolis õigusteaduse magistriõppes. Mõte välisõpingutest hakkas mind kummitama magistriõppe esimesel kursusel. Eriti ahvatlevaks tegi välismaal õppimise teadmine, et õpingud on võimalik korraldada nii, et ma ei pea seepärast aasta kauem ülikoolipinki nühkima.

Valisin Oslo Ülikooli rahvusvahelise õiguse programmi, kus saab spetsialiseeruda soo ja rahu küsimustele. Niisiis sepistasin motivatsioonikirja ja täitsin usinalt muud kandideerimisdokumendid – seda pole sugugi nii tülikas teha, kui pealtnäha tundub. Ei tasu ka liialt üle mõelda, kuid kui seda siiski teed, on abiks teaduskonna õpirände nõustaja, kellega on mul ette näidata väga pikk kirjalõim.

Osutusin valituks, kuid toona polnud mahti sellele rohkem mõelda. Kandideerisin ühiselamusse, registreerisin end ainetele ja mõtlesin juunini vaid sellest, kuidas keskkonnaõiguse eksamiküsimused selgeks saada. Oslosse minekuks kuidagi eriliselt valmistuda ei osanudki, niisiis pakkisin augustikuus ühe suure ja ühe väikese kohvri. Lisaks riietele võtsin kaasa kahvli, noa, pleedi ja esmaabikotikese. Seljakotti läks kodumaa meenutuseks Lennart Meri „Hõbevalge“ ja Eesti lipuke. Meel ei jõudnud õigupoolest härdakski minna, kui maandusin lühikese lennu järel suvises Oslos. Sisuliselt lendasin teise riiki elama nii, et selle üle pikalt ei juurelnud – vast oligi nii hea.

Image

Fotol vaade Oslo Ülikooli peahoonete kompleksile, kus asub ka õigusteaduskond. Kompleks asub täpselt kesklinnas ja hoonetel on oma kena päikseline hoovike. Tahapoole jääb ka teaduskonna pubi ja teine õigusteaduskonna hoone. Umbes viieminutilise jalutuskäiguse kaugusel asub mäe otsas kuningaloss, kümneminutilise jalutuskäigu kaugusel on Nobeli keskus ja meri.

Oslos õnnestus mul saada koht hubases ühiselamulinnakus, kus jagasin kodu kuue välisüliõpilasega. Meist sai kiiresti kokkuhoidev hollandi-portugali-saksa-taani-eesti pere. Kui alguses oli iga vestlus kodustest kommetest ja traditsioonidest, siis õpirände lõpuks puistasime üksteisele hiliste õhtutundideni südant.

Fotol vaade ühiselamule.

Image

Siit ka nipp: hangi ühikakoht, sest sealt saad endale esimesed sõbrad. Just need sõbrad vedasid mind pühapäeviti matkama ja Oslot avastama. Just nemad laulsid mind sünnipäevahommikul üles ja nende küpsetatud kaneelisaiad panid mind ootama pühapäevi.

Norras on õppimine ja elamine mugavaks tehtud: (ühis)elamute läheduses on alati toidupood ja sportimisvõimalused, ning kel vaja, lasteaedki. Tõtt-öelda tundus see riik esialgu utoopiline. Tudengitele korraldatakse tasuta asjade laatu, kust saime lisaks kodustele tarvetele ka tasuta jäätist. Korteris oli aga juba kõik vajalik olemas. Matkatarbeidki sai tasuta laenutada.

Toit pole odavaim, kuid kahe teise eestlasega poes ringi jalutades tabasime end sageli ütlemas: „See on küll odavam kui kodus.“ Samas ei jookse tatra kodunt kaasavõtmine kindlasti mööda külge maha ning ehkki „Erasmuse“ toetus on helde, tasub Oslosse minnes veidi sääste varuda.

Oslot avastada ja uusi sõpru leida aitas üle-euroopalise juuratudengite ühenduse ELSA korraldatud tutvumisnädal, aga ilmselt ka sealse õigusteaduskonna pubi. Igatahes saatsin rände lõpus pisarsilmi koduteele sõbrad nii Euroopast kui ka teiselt poolt Atlandi ookeani. Mõnega jäi kokkulepe, et kui enne ei näe, siis nende pulmas on mul koht esireas olemas. Teised lubasid aga vajaduse korral tulla Eestit kaitsma.

Õpingud olid pingevabad. Ühelt poolt tingis selle sealne kultuur, teisalt ilmselt teadmine, et hinded kantakse üle mitteeristavana. Seejuures on Norras ained valdavalt 10-ainepunktilised, mistap oli vahelduseks hea pühenduda vaid kolmele ainele. Soo, rahu ja konflikti aines sai tavapäratult istuda ühes lauas koos õppejõu ja kaasüliõpilastega ning avastada sugude ja konfliktide põimumisvõimalusi. Rahvusvahelist humanitaarõigust andis õppejõud, kes töötas omal ajal Endise Jugoslaavia Rahvusvahelise Kriminaaltribunali juures. Ained, mis tekitasid ülikooli veebilehel aukartust, olid lõpuks tehtavad ja väärtuslikud.

Fotol hetk 23-kilomeetri pikkusest matkast koos sõpradega.

Laias laastus on kõik sinu enda kätes. Minu Oslos veedetud aeg oli eriline, kuid tagasi vaadates kahetsen, et ei seigelnud Norras rohkemgi.
Seevastu olen uhke, et end niigi mitmel korral ületasin. Olen tänulik, et sain õppida välissemestril, uitada kaardita võõrastel tänavatel, laulda hilistel õhtutundidel kuningalossi pargis ja vaadata ooperimaja katuselt päikeseloojangut.

Loe õpirände võimaluste kohta lähemalt