Triinu Rennu kaitseb doktoritööd „Maakorraldusõigus kui riigi maapoliitika vahend maaõiguslike suhete korrastamisel ja maakasutuse moderniseerimisel Eesti Vabariigis (1918–1940)“

9. juunil kaitseb Triinu Rennu õigusteaduse erialal doktoritööd „Maakorraldusõigus kui riigi maapoliitika vahend maaõiguslike suhete korrastamisel ja maakasutuse moderniseerimisel Eesti Vabariigis (1918–1940)“ („Land Consolidation Law as an Instrument of State Land Policy in the Regulation of Land Relations and the Modernisation of Land Use in the Republic of Estonia (1918–1940)“).

Juhendaja:

professor Marju Luts-Sootak, Tartu Ülikool

Oponendid:

PhD Paris Pin Yu Chen, Birminghami Ülikool

Dr. iur. Priidu Pärna, Tallinna notar

Kokkuvõte

Maakorraldusõigus mängis Eesti Vabariigi esimesel iseseisvusperioodil (1918–1940) keskset rolli maaomandi ja maakasutuse ümberkujundamisel, aga ka moderniseerimisel. Töös uuritakse Eesti maakorraldusõiguse kujunemist ja toimimist, pöörates eritilist tähelepanu sellele, kuidas riik kasutas maakorraldust ja selle õiguslikku reguleerimist poliitiliste, sotsiaalsete ja majanduslike eesmärkide saavutamiseks.

Eestis ajalooliselt kujunenud killustunud maakasutus muutis põllumajanduse ebaefektiivseks ning talude elujõulisuse tõstmiseks koondati talumaad maakorralduse teel kompaktseteks maatükkideks hoonete juurde. Samas rakendati maakorraldust ka laiemate eesmärkide saavutamiseks. Selle kaudu kompenseeriti riigipiiri muutustega seotud maaomandi kaotust endistel Vene aladel, kujundati ühtne omandisuhete süsteem kogu Eesti Vabariigis ning loodi eeldused uute talukohtade rajamiseks maadele, mis vabanesid maakasutuse tõhustamise tulemusel. Töös analüüsitakse maakorraldusõiguse normatiivset ja institutsionaalset raamistikku, selle erinevust kinnisasjade tehingulisest käsutamisest ning avaliku ja eraõiguse koostoimet maaomandisuhete muutmisel.

Töö peamiste järelduste kohaselt kujunes maakorraldusõigus sel perioodil iseseisvaks avalik-õiguslikuks menetluseks, mille kaudu riik kujundas olemasolevaid omandisuhteid ümber, et saavutada otstarbekam maakasutus. Ümberkruntimise käigus ei toimunud muutused üksikute omanike kokkulepete kaudu, vaid avalik-õiguslikus menetluses, mille tulemusena muudeti maaüksuste piire, kuju ja paiknemist ning korraldati ümber terveid piirkondi korraga.

Maakorraldusõigus aitas lahendada ka olulisi õiguslikke probleeme. Sageli ei olnud kinnistusraamatu puudulikkuse tõttu üldse selge, kes oli maa omanik või õigustatud kasutaja. Maakorralduse käigus selgitati need küsimused välja ning tagati omandiõiguse kaitse ja õiguskindlus kinnistusraamatu kannete kaudu. Seeläbi lahendati ühes, puudutatud isikute jaoks lihtsas ja odavas menetluses nii maakasutuse korrastamise sisuline kui ka õiguslik külg.

Kaitsmine jälgitav ka Zoomis

Kohtumise ID: 998 4010 9606, pääsukood: 816412