Õigusteaduse magistrandi Sandra Võsaste suvepraktika Washingtonis
Minu nimi on Sandra Võsaste, õpin Tartu Ülikooli õigusteaduskonna magistriõppe teisel kursusel. Tunnen erilist kirge karistusõiguse, sealhulgas rahvusvahelise kriminaalõiguse vastu. Möödunud suvel sain teada, et kui lugeda teaduskonna üliõpilastele mõeldud pakkumiste uudiskirja piisavalt hoolikalt, võib oodata ees kogu ülikooliaja suurim seiklus.
Avastasin uudiskirjast kümnete teiste pakkumiste vahelt võrdlemisi juhuslikult stipendiumi, mille toel minna suvel kaheks kuuks Washingtoni. Valituks saamise valem osutus lihtsaks – tuli kandideerida.
Peamiselt pidi vastama lühiessee vormis küsimustele, millega kontrolliti kandidaadi motiveeritust ja varasemat tausta, mis võiks programmis osalemist toetada.
Minu eelistatud programmisuunal – rahvusvahelised suhted – tuli lisaks esitada ka vabalt valitud rahvusvahelisel teemal täispikk essee, mis oli mul õnneks tänu rahvusvahelise kriminaalõiguse ainele kohe varnast võtta.
Protsess ei tundunud algusest peale midagi üleliia pead- ega kontimurdvat, küll aga eeldasin nõudeid nähes kohe, et ilmselt ei viitsi eriti paljud tudengid seda ette võtta.
Seepärast tundus sellesse panustatud aeg olevat üsna väikese riskiga investeering. Etteruttavalt öeldes tasus see kuhjaga ära!
Juuni alguses saabusin Washingtoni ühena 300 osalisest suveprogrammis „The Fund for American Studies“, mis koosneb suveülikooli kursustest, praktikast ning lugematutest lisavõimalustest enda karjääri ja teadmiste arendamiseks.
Fotol: Inspireeriv kohtumine stipendiumi rahastajate, Louis DeJoy ja Aldona Wosiga viis uute võimalusteni. Sandra Võsaste fotol paremal.
Linn nagu LinkedIn
Programmi esimesel päeval leidsin end saalitäie tudengite seast, kes kõik soovisid olla tulevased kongresmenid, lobistid, CIA analüütikud või diplomaadid ning olid riides nii, nagu kandideeriksid järgmistel presidendivalimistel.
Juba programmi tervitussõnades tehti meile selgeks, et Washington on linn, kus loevad enamasti vaid kaks asja: esmamulje ja kontaktid. Mõlemaga asusid kõik tudengid ka aega kaotamata tegelema.
Washingtonis armastatakse kõlavaid nimesid ja tiitleid, sellele sain kinnitust ka oma praktikakohas. Olin praktikal organisatsioonis Ühendatud Balti Ameerika Komitee (Joint Baltic American National Committee, JBANC), mis esindab Balti diasporaa huvisid suhetes USA kongressiga.
Nagu Washingtonis asuva Eesti suursaatkonna töötajatele meeldib öelda, on see organisatsioon ja Balti riikide saatkonnad nagu ühe mündi kaks külge: saatkonnad esindavad riikide ametlikku positsiooni ja suhtlust, JBANC aga rahva, USA valija seisukohta.
Põhiteema Balti riikide huvide esindamisel on praegu loomulikult julgeolek. Niisiis mööduski suur osa minu praktikast välispoliitika konverentsidel, aruteluringidel või lihtsalt välisuudiseid jälgides. See kõik oli vajalik, et saada hakkama organisatsiooni töö teises pooles: suhetes kongressiga.
Pea igal nädalal suundusime oma tiimiga kapitooliumile, kus ootasid meid ees juba kokku lepitud kohtumised maja või senati ametnikega. Teinekord oligi aga mineku eesmärk luua uusi kontakte või püüda lennult kinni olulisi inimesi, et panna neile viie minutiga mõni Balti riikidele oluline idee kõrva taha idanema.
Foto: Isegi kongressi töötajad ütlesid, et vaatega kapitooliumile ei harjugi päriselt kunagi ära.
Washingtonis tavatsetakse öelda, et „D.C. runs on interns“ – kui linn ei tõmbaks pidevalt enda poole tuhandeid, tihti tasuta või miinimumpalga eest töötavaid praktikante, ei suudaks keegi riigi pealinnas vajaminevat tööjõudu kinni maksta.
Kui sisenesin mulle usaldatud ülesandega mõne kongresmeni kontorisse, võttis mind peaaegu alati vastu üks kuni mitu end ülikonnas ilmselgelt ebamugavalt tundvat, neidude puhul kontsakingades, kuid plaasterdatud jalgadega praktikanti.
Nagu ma isegi, püüdsid nad rääkida ülimalt viisakal, ametlikul ja sõbralikul toonil ning kinnitasid, et teevad kõik, et minu antud info kongresmenini jõuaks. Sellele järgnes loomulikult visiitkaartide vahetus. Tihti mõtlesin, et see oleks nagu mõlema poolega kokku lepitud teatritükk, sest kui kohtuksime nende praktikantidega ükskõik millises muus situatsioonis, tunduks selline omavaheline vestlus ja toon täiesti naeruväärsena.
Minu praktikaaja üks olulisemaid eesmärke ja üritusi oli Baltic Advocacy Day korraldamine. Selle üritusega toob JBANC kokku balti rahvaste esindajad ning teised nende huvisid jagavad kodanikud üle terve USA, et valijatena kongressile ühiselt olulisi küsimusi selgitada ning ka ise kavandatava poliitika kohta vastuseid saada.
Kuna meie organisatsiooni tiim oli väga väike, oli mul võimalus tegeleda absoluutselt kõigega, mis ürituse korraldamise juurde kuulub. See tähendas ülesandeid alates turundusplaani koostamisest, ajakava ja kohtumiste planeerimisest kuni jutupunktide sisulise ettevalmistamise ning kohtumiste juhtimiseni välja.
Võimalusi rohkem kui ööpäevas tunde
Väljaspool tavapärast tööaega tuli põnevaid pakkumisi ette rohkemgi. Näiteks saatis ühel pühapäeval ülemus mulle sõnumi: „Ma ei jõua täna D.C.-sse tagasi, saaksid ehk ise minu eest sinna meeleavaldusele minna ja paar sõna öelda?“
Nimelt tegi meie organisatsioon väga tihedat koostööd ka ukraina aktivistide ning ühendustega, kellest üks organiseeris meeleavalduse Valge Maja ees, kui täitus 500 päeva Venemaa täiemahulise sõja algusest Ukrainas.
Nii kukkus see omapärane võimalus pidada sinikollasele rahvamassile lühike kihutuskõne sülle hoopis mulle. Kuigi mul varasemat protestil ruuporisse rääkimise kogemust ei olnud, on lühikese ja konkreetse, samas sisuka teksti kokkupanemine midagi, mida juuraõpingud olid võimaldanud juba nii palju harjutada, et ülesanne ei tundunud sugugi hirmutav.
Fotol: Venemaa Ukrainas algatatud sõja 500. päeval kogunesime koos Ukraina aktivistidega Valge Maja ette
Sama käis koostatud teksti ettekandmise kohta: juuratudeng, kes on jõudnud magistriõpingutega poole peale, ei tohiks enam midagi sellist peljata. Tõestuseks, et sain ülesandega vähemasti mingil määral hakkama, olid minu ukraina sõbranna tänu- ja kiidusõnad pärast sõnavõtu kuulmist.
Mittetulundusorganisatsioon The Fund for American Studies pakkus ka ise kirjeldamatult laia valikut eri asutuste külastamiseks ja inimestega tutvumiseks. Nii tutvustas programmi vilistlane, kongresmen David Rouzer meile kapitooliumi, käisime külas saatkondades ning saime karjäärinõu näiteks kongressi väliskomisjoni, Pentagoni ja ÜRO töötajatelt, kellest suurem osa olid samuti meie programmi vilistlased.
Eesti tudengitele paneb igal aastal stipendiumi välja perekondlik sihtasutus, mille rajajad on USA postiteenistuse juht Louis DeJoy ja Aldona Wos, endine USA suursaadik Eestis. Võimalus nendega kohtuda ja koos õhtustada oli juba iseenesest inspireeriv, kuid lisaks tõid kohtumised iga kord kaasa uusi põnevaid pakkumisi.
Kuna suursaadik Wos on president kõrgkoolis Institute of World Politics, kus õpivad praegused ning tulevased julgeolekueksperdid ja luurespetsialistid, pakuti mulle võimalust kooliga tutvuda ning külalisena ka loengutes istuda.
Valisin külastamiseks Venemaa ja Nõukogude luureteenistuste tagamaad lahkava loengu, mille õppejõud oli endine luureteenistuse töötaja.
Kirss Washingtoni kogemuse tordil oli see, et mind võttis lahkelt vastu ka Eesti suursaatkond eesotsas suursaadik Kristjan Prikiga. Pika ajalooga saatkonnahoones sain aimu, kuidas toimib ühe suurema Eesti saatkonna igapäevatöö, millised on diplomaadi elukutse võlud ja valud ning kui põnevat ja tänuväärset tööd Eesti välisesindused iga päev üle maailma teevad.
Kuitahes vägev oleks minu läbitud akadeemiline ja professionaalne programm ka olnud, poleks USA-s veedetud aeg olnud sama ilma suvise tudengieluta. Vähe sellest, et terve linn oli valitsusasutuste, lobifirmade ja mõttekodade suvepraktikante täis, elasid kõik minu programmi tudengid koos George Washingtoni Ülikooli ühikas Washingtoni kesklinnas.
See tähendas hommikusi ühiseid jooksuringe ümber Washingtoni monumendi, filmilikke USA ühikapidusid ning piknikke Abraham Lincolni memoriaali juures. Kuigi on päris uhke mõelda, et ehk veetsin suve koos mõne eduka tulevase poliitiku või diplomaadiga, on mul veel parem meel selle üle, et nüüd on mul pea igas USA osariigis mõni hea sõber ja mõttekaaslane.
Fotol: Ka Potomaci jõel kanuutades ei olnud monumentidest pääsu
Õigustudeng programmis nagu kala vees
Programm sisaldas mitmesuguseid üritusi, kus õigusteaduse tudeng tunneb end kui kala vees. Näiteks pidasime maha debati, kus arutasime, kas USA peaks jääma globaalseks hegemooniks. Endalegi üllatuseks pakkus see võimalust näha noorte, enamasti võrdlemisi patriootlike ameeriklaste hingeelu, samas õrritada neid sõbralikult küsimusega, miks nad endiselt Rahvusvahelise Kriminaalkohtu tööst osa ei taha võtta.
Diplomaatilises simulatsioonis kehastusime aga eri riikide esindajaiks, et leida lõpplahendus Ukraina sõjale. Mul avanes loosi tahtel võimalus osaleda Ukraina delegatsioonis, kus tuli ühel hetkel välja mõelda, mida teha, kui üks Vene diplomaatilise korpuse liikmetest, päriselus minu hea sõber, oli kõigi ees teatanud, et ei soostu enne aruteluga jätkama, kui mina oma sõnavõtu eest vabandust ei palu. Kui see kriis sai lahendatud, astus peatselt sisse üks korraldajatest ja luges ette uudise, et USA on otsustanud varustada Ukrainat kobarmoonaga. Ka seda tuli käigupealt järgmises arutelus arvesse võtta.
Fotol: Mitu programmi üritust nõudsid samu oskusi, mida on vaja ka harjutuskohtus
Suvi Washingtonis kinnitas mulle veelkord, et juuraharidus on võrdväärselt tugev põhi kõikjal maailmas. Ehkki pidin tihipeale seletama, millega minu praktikaorganisatsioon tegeleb või kus asub Tartu, siis seda, mida õpin, ei pidanud ma kunagi kaks korda ütlema, vaid sain juba esimesel korral heakskiitva noogutuse osaliseks.
Teisalt veendusin aga veel kord selles, et õigusteadus ei pea viima vaid klassikalise kohtunik-advokaat-prokurör-teekonnani, vaid võib olla hoopis millegi suurema algus.
