Õigusteaduskond tähistab professor Elmar Ilusa 120. sünniaastapäeva tema raamatukogu avamisega

Täna, 30. juulil möödub 120 aastat õigusteadlase ja Tartu Ülikooli õigusteaduskonna kauaaegse professori Elmar Ilusa sünnist.

Tsiviilõiguse õppejõud, Rooma õiguse õpiku autor, õiguskeele arendaja, pühendunud raamatukoguja ja vankumatu Eesti eest seisja – professor Elmar Ilusat võib kirjeldada mitmete väärikate tiitlitega. Selle päeva puhul on põhjust mõelda tema pärandile ja meenutada E. Ilusa panust nii õigusteaduskonda kui Eesti õigusteadusesse laiemalt.

Elmar Ilusa rikkalik eraraamatukogu on tema poja Peeter Ilusa soovil hoiustatud Tartu Ülikooli õigusteaduskonnas. Täpselt nelja kuu pärast, 30. novembril avame raamatukogu eraõiguse osakonna ruumides Iuridicum II - Näituse 13a. Kõiki huvilised on oodatud raamatukoguga tutvuma!

KES OLI ELMAR ILUS?

Elmar Arnold Hans Ilus sündis 30. juulil 1898 Torimo talus Kaarli vallas (Halliste kihelkond) talupidajate Peeter ja Mari Ilusa pojana ja suri Tartus 3. detsembril 1981 (maetud Halliste kalmistule).

Elmar Ilusa vend oli kaugsõidukapten Peeter Ilus. Tema pojad on põllumajandusdoktor professor Ants Ilus, luuletaja Peeter Ilus ja ehitusametnik Märt Ilus. Märt Ilusa tütar on laulja Maarja-Liis Ilus, TÜ Õigusinstituudi vilistlane. Samuti on TÜ õigusteaduskonna lõpetanud A. Ilusa tütretütar Tiina Ilus.

1911. aastal alustas Elmar Ilus õpinguid Pärnu gümnaasiumis, kuid esimese maailmasõja tõttu sattus ta Lõuna-Venemaale ja lõpetas 1919. aasta aprillis Stavropoli 3. Gümnaasiumi kuldmedaliga. 1919. aasta maist kuni 1920. aasta juunikuuni teenis ta Vene valgete Musta mere laevastikus miinipaadil.

Sügisel 1920 astus E. Ilus Tartu Ülikooli õigusteaduskonda, mille lõpetas 1924. aastal esimese järgu diplomiga. Õpingute ajal kuulus ta EÜSi. Pärast ülikooli lõpetamist oli E. Ilus 1924-25 Tartu-Võru rahukogu kohtuameti kandidaat. Seejärel, aastatel 1925-29 oli ta TÜ teaduslik stipendiaat kodumaal ning aastail 1930-31 Leipzigi ja Pariisi ülikoolides, kus kogus materjale ja kirjutas magistritöö.

Aastatel 1926-1931 oli ta ühtlasi õigusteaduskonna raamatukogu korraldaja. Arvestades ka tema enda rikkalikku ja valdkondlikult väga mitmekesist eraraamatukogu, võib julgelt öelda, et raamatud olid üks tema huviobjekte üsna algusest peale.

Magistriväitekirja kaitses E. Ilus 1930. aastal teemal „Hoonestusõigus“. Väitekiri on venekeelne ja üle 500 lk pikkune. Pärast väitekirja kaitsmist alustas Ilus tööd TÜ õppejõuna: esialgu 1931/32 TÜ vanemassistendina tsiviilõiguse alal ja õppeülesande täitjana, seejärel 1932-1937 õigusteaduskonna ülemäärase õppejõuna tsiviilõiguse alal ja seejärel kuni aastani 1939 tsiviilõiguse vanemassistendina. 1937-40 kuulus ta Eesti Rahvuslaste Klubisse.

HINNATUD PROFESSOR JA RAAMATUKOGU JUHATAJA

16. mail 1939 kaitses ta doktoriväitekirja, mille teemaks oli „Piiratud asjaõigused omale asjaleˮ (oponendid Jüri Uluots, Ernst Ein) ja sai samal aastal professoriks (Ilus oli TÜ õigusteaduskonna professor 1939-50, 1956-62 ja 1969-71), õigusteaduskonna sekretäriks ja  seminari raamatukogu juhatajaks. Professoriks kandideeris Elmar Ilus koos Timotheus Grünthaliga – nende töid omavahel võrreldes on õiguse ajaloo ja Rooma õigusajaloo erakorraline professor Leo Leesment märkinud, et kui T. Grünthali avaldatud tööd olid eelkõige praktilise laadiga, siis E. Ilus oli käsitlenud teoreetilisi probleeme ja sobis seetõttu professoriks paremini.[1]

E. Ilusa õpetamisviisi iseloomustades on finantsõiguse professor Juhan Vaabel leidnud, et "Pedagoogina on Elmar Ilus teeninud ära üliõpilaste üldise tunnustuse. /…/ Minu tähelepanekute järgi on dr. Ilusa ettekanne süsteemikindel, sihiselge, loogiline ja ladus. Tal on oskus keskendada üliõpilaste huvi."[2] Tema tsiviilõiguse loengute põhjal koostasid üliõpilased mitu autoriseeritud konspekti, mis annavad edasi tema käsitlusi ja loengute hoogsust ning E. Ilusa teadmiste mitmekesisust. Üliõpilased ja kaasõppejõud tundsid ja hindasid Elmar Ilusat kui väga avara silmaringiga õppejõudu, kelle loengud oli sisutihedad ja klassikaliselt selged.ˮ[3]

Selgus ja täpsus, eelkõige õiguskeeles, oli tema jaoks samuti oluline: Elmar Ilus toimetas ja andis koos Ferdinand Karlsoni ja Johannes Voldemar Veskiga välja „Õigusteaduse sõnastikuˮ, mis ilmus Akadeemilise Kooperatiivi kirjastuses 1934. aastal. Professor J. Vaabel pidas Elmar Ilusa tegevust iseloomustades tähtsaks, et ta ei piirdunud vaid eraõiguse mõistetega, vaid pühendus õiguskeelele laiemaltki.

Okupatsioonide ajal jäi E. Ilus Tartusse ega püüdnud ka Eestist lahkuda. Pärast nõukogude annektsiooni moodustati 1940/41 tsiviil- ja agraarõiguse kateeder. 1941 sügisel, kui võim vahetus, jäeti Ilus dekaani ja sekretäri asetäitjaks õigusteaduskonnas. Rooma õiguse professor E. Ein on esile tõstnud Ilusa tegevust 1941 juulis pommitamiste ja rüüstamiste ajal, kui ta igati hoolitses õigusteaduskonna varade ja eriti raamatukogu säilimise eest. Saksa okupatsiooni ajal kinnitati Ilus 1942 TÜ tsiviilõiguse ja protsessi erakorraliseks professoriks. 1943-44 kuulus ta Omakaitsesse.

1944 taastati tsiviil- ja agraarõiguse kateeder ja E. Ilus sai kateedri juhatajaks. Kateedri põhiained olid tsiviilõigus ja -protsess, maa- ja kolhoosiõigus, perekonnaõigus ja juhtimisteadus. Harri Kärtner (õppis õigusteaduskonnas 1946-1951) on öelnud, et sõjajärgsel ajal õpetas Elmar Ilus kahte üldkursust – Rooma õigust ja tsiviilõiguse üldosa – ning kahte erikursust: transpordiõigust ja välisriikide tsiviil-ja kaubandusõigust.

ÜLIKOOLIST PAGENDATU

Ilus oli tsiviil- ja agraarõiguse kateedri juhataja kuni 1949, mil kateeder nimetati ümber tsiviilõiguse ja –protsessi kateedriks ja selle juhatajaks sai Tartu linna abiprokuröri kohalt üle toodud Jenny Ananjeva. Ilusa vallandamine oli seotud alanud "nõiajahiga" ülikoolis ja eriti õigusteaduskonnas. 23. septembril häbistati „kodanlikke natsionaliste“ TÜ professorite üldkoosolekul. 15. ja 18. oktoobril peetud teaduskonna parteikoosolekutel ründas professoreid L. Leesmenti ja E. Ilusat üliõpilane ja ülikooli partorg Raimond Auling, süüdistades neid marksistlik-leninliku meetodi mittevaldamises, formalismis ning kosmopolitismis.

20. mai 1950 TRÜ parteibüroo otsusega sunniti Leesment ja Ilus lahkuma (kateedrijuhataja kohalt astus Ilus ise tagasi, professori kohalt vallandati ta 15. novembril 1950); samuti vallandati Ilmar Rebane (õigusteaduskonnast olid veel sobimatud H. Kadari, J. Mäll, H. Randalu).

1951-52 töötas E. Ilus ENSV Riiklikus Ajaloo Keskarhiivis, 1952-54 oli ta Tartu linna inventariseerimise büroo ametnik ja 1954-56 ladina ja vene keele õpetaja Tartu 1. keskkoolis.

1955 ennistati õigusteaduskonda tööle Ilmar Rebane ja 1956. aastal Elmar Ilus – algul poole kohaga ja 1962 juba täiskoormusega. 12. novembril 1962 vallandati E. Ilus uuesti, kuna ta osales 31. oktoobril 1962 koos tudengitega ühe kursusekaaslase sõjaväkke saatmises Pälsoni 14 ühiselamus. Koosolemisel lauldi keelatud laule ja professor väljendas arvamust, et 1802. aasta ülikooli asutamise tähtpäevana pole õigustatud. Ta võeti uuesti ülikooli tööle aastal 1969.

ROOMA ÕIGUSE ÕPIKU AUTOR

Elmar Ilus õpetas sõjajärgsel ajal enamasti ainet „Rooma eraõiguse alused“. Tollal nooremad, nüüd juba vanemad kolleegid, räägivad lugu, kuidas ta olevat enne kaugõppe vene grupi loengut mõtlikult lausunud: „Mul tuleb minna Rooma õigust õpetama tudengitele, kes pole kunagi pidanud kasutama ladina tähestikku.“

Hoolimata sellest, et Elmar Ilus oli aastaid tsiviilõiguse õppejõud ja alates 1930ndatest Eesti üks parimaid tsiviilõiguse asjatundjaid, kes kirjutas ka oma teadustööd just tsiviilõiguse alal, on tema töödest tuntuim hoopis esmakordselt 1960. aastal ilmunud õpik "Rooma eraõiguse alused". Sellest on erineval kujul ilmunud mitu erinevat väljaannet (1969, 2000, 2005, 2016; lisaks on see õpik avaldatud kaasautorluses Peeter Kasega aastatel 1978, 1980, 1984 ja 1987) ja see õpik on õppetöös endiselt kasutuses.

Tegemist on konkurentsitult kõige suurema kordustrükkide arvuga õigusteadusliku teosega, mille tähtsust tuleb eelkõige hinnata omas ajas, sest – eriti just nõukogude aja esimestel aastatel – oli oluline, et õpetataks "ideoloogiliselt sobivate" tõlkeõpikute alusel. Selline oli ka Eestis avaldatud Ivan Pereterski „Üldine riigi ja õiguse ajalugu. II vihik Vana-Rooma“, Tartu, 1946, mille toimetajaks oli samuti Elmar Ilus.

Tänu E. Ilusale oli aga võimalik sellest nõudest "kõrvale hiilida" – Eesti originaalõpik oli väärtus omaette. Muidugi pidi ka Elmar Ilus õpikut kirjutades silmas pidama nõukogudeaegset õppekava ja kirjutamise ideoloogilisi nõudeid – see omakorda tingis teatava väljendusviisi või hinnangud Rooma õiguse instituutidele, milleta ei oleks õpik ilmuda saanud.

Rooma õiguse õpetamise vajadust nõukogude perioodil põhjendas Ilus oma õpikus kõigepealt teatava seose, terminite ülevõtmise ja rahvusvahelise suhtlusega, seejärel aga vaenlase tundmaõppimise vajadusega: "Sisuliselt on suur kasu Rooma õigusega tutvumisel ka selles, et teades hästi teiste rahvaste õiguse positiivseid ja negatiivseid külgi, võivad nõukogude juristid oma sotsialistlikust õigusest paremini aru saada. Eriti saadakse siis teadlikumalt võidelda kodanliku õiguse nende põhimõtete vastu, mis on ohtlikud ja vaenulikud nõukogude õiguse seisukohast.”[4]

Rooma õiguse õpetamine oli sisuliselt ainuke võimalus tutvustada nõukogude Eestis õppivatele üliõpilastele eraomandil põhinevat õigussüsteemi ja just seetõttu oli eriti väärtuslik Eesti enda õigusteadlase kirjutatud õpik. Samas on tegemist isolatsioonis kirjutatud õpikuga, kus uuemaid tulemusi Rooma õiguse uurimisest ei olnud võimalik arvesse võtta. Õpiku kirjutamisel ei võtnud E. Ilus eesmärgiks olla antiikse Rooma õiguse mõistete seisukohalt ajalooliselt täpne, vaid püüdis edasi anda "kodanlikku" ehk vaba eraomandiga seotud õigusmõtlemist ja -termineid, mis olid ladinakeelsetena levinud II maailmasõja eelses tsiviilõigusteoorias. Nii said tolle aja üliõpilased loengute ja õpiku kaudu tunda veidi vaba maailma.

TSIVIILÕIGUSE PROFESSOR

Elmar Ilusa tegelik teaduslik pärand ehk tema tsiviilõiguse alased teadustööd “Hoonestusõigus”, “Talude eelispärimisõigus”, doktoritöö "Piiratud asjaõigused omale asjale", “Tsiviilõiguse” autoriseeritud konspektid jm ei ole seni leidnud teaduslikku käsitlemist ei oma aja kontekstis ega tänapäevasest perspektiivist vaadatuna. Ka tänapäevastes eraõiguse valdkonda kuuluvates teadustöödes on autoriteetse allikana kasutusel just Elmar Ilusa "Rooma eraõiguse alused", tsiviilõiguse käsitlused aga on jäänud enamasti kasutamata.

E. Ilusa juubeliaasta võiks anda põhjust analüüsida ka tema peamist teadusalast tegevust ja see konteksti seada. Kui Eesti Vabariik oleks jäänud iseseisvana kestma, oleks meil ilmselt põhjust rääkida just tsiviilõiguse professorist Elmar Ilusast. Elmar Ilusa eruditsioon, lai silmaring, rikkalik ja väga erinevates valdkondades põhjalik raamatukogu ja teaduspärand on liiga olulised, et mäletada ja tunnustada teda üksnes Rooma õiguse õppejõuna.

Teksti autorid: Hesi Siimets-Gross, Lea Leppik