Bakalaureuseõppe cum laude lõpetanud Andor Aland: õigusteaduskonna õppejõudude väärtust on raske üle hinnata!

Õigusteaduskonna bakalaureuseõppe cum laude lõpetanud Andor Aland oma kõnes bakalaureuseõppe lõpuaktusel Tartu Ülikooli aulas:

meie, tudengid, peame meeles pidama, et ülikooli lõpetamine ei ole üksikisikule taandatav pingutus. Igal sammul on meid selja tagant toetanud tublid lektorid ja seminarijuhendajad, kelle väärtust on raske üle hinnata.

Ei ole sugugi naljaasi näiteks riigikohtuniku, prokuröri või advokaadi kohustuste ja muude elumurede kõrvalt leida aega, et ülikooli õppetöösse panustada. Just nimelt seda meie õppejõud teevad. Ja teevad hästi. See väärib tunnustust!

Andor Alandi täispikk kõne bakalaureuseastme lõpetajate Tartu aktusel viibijatele 20. juunil 2023 Tartu Ülikooli aulas:

Lugupeetud õigusteaduskonna direktor, õppejõud, lõpetajad ja külalised!

Õigusteaduskonna õppejõud Andres Vutt on öelnud, et pikalt kirjutamine on suure rumaluse väljendus. See põhimõte on tarkust täis ja kehtib kahtlemata ka kõnepidamise puhul. Seepärast, nagu ka kõik teised tänased kõnelejad, räägin minagi lühidalt.

Proovi, kuidas tahad, aga kolme aastat ühe kõnega ammendavalt kokku ei võta. Isegi kui teie kannatus oleks terasest ja aeg seisaks paigal, ei suudaks keegi sellega toime tulla.

Põhjus on väga lihtne: meie kõigi kogemus kolme aasta pikkusest kooliteest on omanäoline. Oleme justkui tunnistajad, et mitte öelda kannatanud, ühes lihtsas, ent teisalt väga keerukas kriminaalasjas, kus kõik pealtnägijad kogesid sedasama asja, aga lõpuks pajatab igaüks sellest eri moodi.

Olgu öeldud, et ma ei taha sugugi kriminaalmenetluse ja õigusteaduskonnas õppimise vahele mõnd kohatut paralleeli tõmmata, selleks puudub mul isegi kaudne tahtlus. Ent tõsi on see, et sama põhimõte kehtib ka ülikooli lõpetamise puhul: oleme kõik läbinud ühe ja sama kadalipu, aga lõpuks väärtustame mõneti erinevaid mälestusi.

Kahtlemata oleks nii mõnigi meist valmis ohverdama kõik, et näha veel üks kord ülikonna ja visiiriga Madis Ernitsat, kes klassi ees selgitab, kuidas Nutella printsiip on kõigest õpikark, mitte aga õigusmõiste, mida Juridica artiklis kasutada.

Teised jällegi meenutavad õndsalt asjaõiguse loenguid. Selleks on ka põhjust. Meie nüridust reaalainetes ei pannud Priit Kama ju iialgi pahaks ning piirdus kaasusi lahendades vaid algkooli taseme matemaatikaga, säästes meid kõrgema ja meie mõistusele kättesaamatu kaliibriga arvutustest.

Võiksin seda loetelu lihtsasti jätkata. Kindel on see, et meil kõigil on just endale meeldejääv lugu või mälestus varrukast võtta.

Ühel moel on aga meie kõigi kogemus sarnane ja kenasti kokkuvõetav: igaüks meist võib enda üle uhkust tunda. Igaüks meist on võtnud oma õlule tõsise katsumuse, näinud selle ületamiseks vaeva ja saanud sellega, tont võtaks, lõpuks ometi hakkama!

Mida saakski ma veel teie kiituseks kosta? Tõsiasi, et täna siin saalis istute, räägib ju teie endi eest. Nagu ütles kord mu kursavend ja hea sõber Robert (toimetus: Robert Soidla): „Kaalu omavad teod, mitte sõnad“. Olgu kõneleja kui osav tahes, tema sõnad jäävad varju teie saavutuste valguses.

Tänan teid kõiki meeldejääva kooliaja eest. Erilist tänu väärivad õigusteaduskonna õppejõud.

Meie, tudengid, peame meeles pidama, et ülikooli lõpetamine ei ole üksikisikule taandatav pingutus. Igal sammul on meid selja tagant toetanud tublid lektorid ja seminarijuhendajad, kelle väärtust on raske üle hinnata.

Ei ole sugugi naljaasi näiteks riigikohtuniku, prokuröri või advokaadi kohustuste ja muude elumurede kõrvalt leida aega, et ülikooli õppetöösse panustada. Just nimelt seda meie õppejõud teevad. Ja teevad hästi. See väärib tunnustust.

Aitäh!