Bakalaureuseõppe lõpetanud Dana Stein: õigusteaduskond aitas meil laduda vundamendi, mis ei lagune ka kõige tugevama raputuse juures
Õigusteaduskonna lõpetanud Dana Stein oma kõnes bakalaureuseõppe lõpuaktusel Tartu Ülikooli aulas:
Tänan lõpetajate nimel meie õppejõude, kes on mänginud sel ülikooliteel iga päev kõige märkimisväärsemat osa. Aitäh, et toetasite meie igakülgset arengut ning aitasite õpingute ajal meeles pidada, kui tähenduslik ja proovilepanev on meie tulevane töö. Siinkohal oleks paslik meenutada Andres Vuti öeldut meie õpingute esimesel semestril: „Juristi ülesanne ei ole inimesele õpetada, kuidas midagi tegema peab. Meie ülesanne on saada hakkama sellega, mida inimesed teinud on.“
Õppisime nende aastate jooksul, et õiguses ei ole võimalik lahendamata küsimusi kokku lugeda, samuti ei saa kõik olemasolevad küsimused lõplikku lahendust. Ka meie teekonna lõpplahendus ei ole täna siin. See on küll oluline verstapost, milleni jõudmise üle peame uhked olema, kuid pidama meeles, et ühe mäe tipp on järgmise mäe algus, kust üles pürgida.
Tartu Ülikooli õigusteaduskond aitas meil laduda vundamendi, mis ei lagune ka kõige tugevama raputuse juures.
Sellele vundamendile saab nüüd igaüks laduda oma müüri, just nii kõrge, kui on tema unistus ja eesmärk.
Lugupeetud õigusteaduskonna direktor, õppejõud, kaaslõpetajad ja külalised!
On mitmesuguseid põhjuseid, miks tänavused lõpetajad valisid oma erialaks just õigusteaduse: keda sütitas gümnaasiumis valikaine „Õiguse alused mittejuristile“, keda ambitsioon, huvi selle vastu, mida selle erialaga teha saab, üldine õiglustunne, varasemad kogemused, meedia, pereliikmed või tuttavad. Olenemata sellest sarnanevad suuresti teadmised ja tõdemused, mis kolme kõrgkooliaastaga saime.
Õigusteadust õppides oleme igal sammul näinud, et õigusmaailm ei ole ega muutu kunagi mustvalgeks. Muu hulgas ilmestas seda õpingute jooksul korduvalt kogetu, kui ühte küsimust või kaasust lahendasid kõik seminarijuhendajad eri moodi ning õppejõud õpetasid kasutama sõnapaare „tõlgendamise küsimus“ ning „see sõltub“. Selline seisukohtade paljusus tekitab põnevaid ja tuliseid arutelusid.
Julgen väita, et see ongi meie eriala üks suurimaid võlusid. Meid ei piira juurdunud matemaatikavalemid ega loodusseadused, mida muuta ei saa. Meil on laialdased võimalused kujundada enda seisukohti ja mõjutada sellega kogu õigusruumi arengut. Seejuures saame olla kindlad, et praegu Eesti õigusmaastikku kujundavate teadlaste ning tippspetsialistide käe all teadmiste omandamine on meile selleks õige suuna ette näidanud. Saime ülikoolist kaasa suure teadmiste pagasi, mille kandmiseks oleme kolm aastat treeninud. Muidugi oleme varustatud ka heade juurateemaliste naljadega. Kindlasti tuleb paljudel meist autoga kiiruskaamerast mööda sõites meelde, et sõidukiirust ületades on võimalik saada hoiatustrahv selfie-putka tehtud pildiklõpsu tõttu. Või et teisisõnu võib meid nüüd nimetada subsumeerijateks ehk subsutajateks.
Tänan lõpetajate nimel meie õppejõude, kes on mänginud sel ülikooliteel iga päev kõige märkimisväärsemat osa. Aitäh, et toetasite meie igakülgset arengut ning aitasite õpingute ajal meeles pidada, kui tähenduslik ja proovilepanev on meie tulevane töö. Siinkohal oleks paslik meenutada Andres Vuti öeldut meie õpingute esimesel semestril: „Juristi ülesanne ei ole inimesele õpetada, kuidas midagi tegema peab. Meie ülesanne on saada hakkama sellega, mida inimesed teinud on.“
Õppisime nende aastate jooksul, et õiguses ei ole võimalik lahendamata küsimusi kokku lugeda, samuti ei saa kõik olemasolevad küsimused lõplikku lahendust. Ka meie teekonna lõpplahendus ei ole täna siin. See on küll oluline verstapost, milleni jõudmise üle peame uhked olema, kuid pidama meeles, et ühe mäe tipp on järgmise mäe algus, kust üles pürgida.
Need õpingud sundisid meid igal sammul pingutama ja – mis seal salata – panid ka korralikult proovile. Samas tehakse ka teemante suure kuumusega ja surve all. Vaatamata kõigele leidsime just endale sobivad rutiinid ja meetodid, et hakkama saada. Võime selle eest endale õlale patsutada. Õpingud oleksid aga olnud palju raskemad ilma lähedaste toetuseta. Täname perekondi, lähedasi, sõpru ja kursusekaaslasi, kes meile sellel teel toeks olid!
Tartu Ülikooli õigusteaduskond aitas meil laduda vundamendi, mis ei lagune ka kõige tugevama raputuse juures. Sellele vundamendile saab nüüd igaüks laduda oma müüri, just nii kõrge, kui on tema unistus ja eesmärk. Usun, et kõigi sihid ulatuvad kaugele.
Winston Churchill on öelnud: „Edu ei ole lõplik ning ebaõnnestumine ei ole saatuslik: julgus jätkata on see, mis loeb.“ Soovin lõpetajatele edasiseks indu, järjepidevust ja kindlameelsust. Olgu meil julgust öelda jah võimalustele, mis panevad südame kiiremini põksuma nii väikese hirmu, elevuse kui ka uudishimu pärast.
Aitäh!
